Keset mägesid, kus suunas ka vaatasin, ümbritses mind jõuliselt väljajoonistatud silmapiir. Ei mingit leebet lainetust. Isepäitsi looklev ning süngete pilvede all end rõhuvalt maksmapanev oli see silmapiir. Valgus oli kärme muutuma. Pilved lausa kihutasid üle mu pea. Hetkeline päike tekitas kivistel nõlvadel kollakaspruune laike, mis ootamatult siin-seal esile kerkisid ja otsekohe uuesti kadusid. Ainus püsiv ja kindel näis olevat see laineline joon, mis võimukalt mu vaatevälja piiras. Ahistas. Klammerdusin pilguga pilvedesse. Nende tormakus ja liikumise kiirus loopis mindki ühest äärmusest teise. Aga pilvedega sai vähemalt kaasa liikuda, piiridesse surutust eirata. Et aga kõik uus ja üllatav tuli just silmapiiri tagant, takerdus mu pilk ometi jälle sinna. Küsimus küsimuse järel – kui kauaks seda sinist taevariba? Ja see valge võluv pisipilv, jõuab ta helesinises taevalaotuses võidukalt mu pea kohale? Nii et terve ilm on taas päikest täis ning kogu silmapiir voolab mu ümber pehme, sõbraliku lainena? Kannan kaasas randu ja rannatust. Ka siin.