Küllap ma peaksin selle pildi armsate äbarike hulka panema, sest mis muud, kui üks äpardus ta ju on. Olin sügisõhtuses rannas kaamera püüdlikult objektiivile sättinud ja uurisin parajasti, kuidas tõtakad lained kõrkjate peegeldusi moonutasid. Olin ava kinniseks keeranud ja seega oli säriaeg üsna pikk. Tahtsin teada, mis niiviisi mu muutlikest kõrkjapeegeldustest välja tuleb. Korraga oli tohutu kureparv otse mu pea kohal! Haarasin ähmiga kaamera koos statiiviga kaenlasse ja suunasin taevasse. Kõik näidud muidugi lendavate lindude jaoks puruvaled! Ei mahtunud need hiigelparved kuidagi mu pildi peale – isegi objektiiv polnud õige. Nii on mul hulk mitmekordseid lehvivaid tiibu, aga äbarikeks ei pea ma neid ometi. See kõik on kokku nagu mitmekordne lahkumise kinnitus, lõputu lehvitus, mida saadab kurblik kare loojangutaevasse hõigatud kruu-kruuu… Jah, teele, teele. Neile randadele, mis on minu jaoks pigem küll üks suur ja kõikehõlmav rannatus.