Suvi on elumahladest pakatav, värvikirev ja heliderohke, ennast maksmapanev ja rahutu. Pole siis ime, kui kogu selle virvarri sees, mis karusellina su ümber tiirleb, jääb pilk peatuma pildil, mis valge-halli leebeis varjundites hiljukesi su ette laotub. Korraga ei ole tähtis, mis pildi peal on. Sa ei otsi ei vaevunähtavaid saarekühme silmapiiril, ei valgelumist lagedat välja, ei sulama kippuvat helesinist jääpinda. Sa ei keskendu isegi mitte vee ja jää kaunilt kaarduvale piirjoonele. Ei, sa lihtsalt lähed selle suure rahu sisse, võtad selle pildi vastu kui terviku, kui ülistuse heledale ja helgele hallile, mida kunagi, mitte kunagi ei saa nimetada halliks argipäevaks… See siin on mu pidulik pilt kõikehõlmavast helehallist. Värvist, mida meistrite piltidel aina imetlenud olen.