Ma ei tea, kas te olete näinud pehmet, mahesinist õhku hõljumas enese ümber? Nii et midagi muud kohe ei olegi? Ainult see imeline sinine, nii nagu sellel pildil siin. Pole sel mingit pistmist ei taeva- ega veesinaga. See sinine on unenäoline. Temas on hämariku pehmust ja hommikuudude aimust. Ta on ühekorraga läbipaistev ja läbipaistmatu, selline tummiselt soe. See oli selle kevade erilisim kingitus mulle. Sellepärast olen seda pilti kiivalt enesele hoidnud, otsekui kartes, et teda teiega jagades astun ise ta lummusest välja… Niisugust värvi sinililli, pealegi sellisel hulgal, polnud varem kohanud. Maa oli seal kõrgem, sammal kuivem, mets hõredam. Olin üksi, öö ligines. Toetasin põse vastu maad, kuulatasin, hingasin ja haistsin. Silme ees lõi korraga helendama. See helendus võttis mu endasse, tunnistas mu omaks. Ei jäta tema mind ega mina teda, nüüd olen ma selles kindel.