Nii väike ja üksik on see kevadtalvine hetk, see sulav jäätükike raudkülmas merevees, nüüd, mil kõik need mälestused upuvad verivärske roheluse sisse. Kased on erkrohelises leherüüs, kuused on puhevil heledatest, pehmetest kasvudest. Rohi kerkib mis mühiseb ja rannaroostik on juba altpoolt roheline, kuigi tipmine pool alles eelmise aasta koltunud pillirooga uhkeldab. Nurmed on nurmenukkude päralt, märjemad kohad vaatavad lonkijale pääsusilmil vastu ja metsmaasikas heletab tumedat kuusikualust. Lehekuu sätib end peagi minekule ja jaanikuu on juba ootel. Ja kõige selle rõõmsa rutu sees vaatab mulle vastu see minemahulpiv jäätükike – nii väike ja nii üksik… Ometi võiks ta ju tähtis olla! Just tema ergutas mu meeli pärast pikaleveninud talve, äratas üles mu kevadeusu ja ärgitas mind reipamalt tulijale vastu astuma. Jah, need üksikud väikesed hetked, milledest me korjame kokku oma mineviku, teeme olevaks oma oleviku ja unistame imeliseks oma tuleviku! Mis oleks elu ilma nendeta?