Suvega koos tulevad pikad päevad, soojad õhtud ja päevitanud inimesed. Kõik need, kes sulalumises märtsis olid kahvatud ja kurnatud, tülpinud ja tüdinenud, iseenese sees oma tujude ja tujutute mõtetega, ei väldigi enam su pilku, vaatavad nüüd võhivõõralegi otsa ning juhtuvad asja ees, teist taga koguni naeratama. Ja kui ilusad on parasjagu päevitanud, jumekad inimesed! Kuldpruunis näos säravad silmad otsekui kalliskivid – iga pilk on nüüd eriliselt ilmekas ning isemoodi kõnekas. Loojuvale päikesele vaadatakse tänumeeles järele, olgu see siis kusagil vee ääres, või küngaste vahele ehk metsaviiru taha teda kadumas nähes. Ühel õhtul leidsin randa minnes, et kogu ilm oli kuldselt pruun – päike oli vist sel päeval eriliselt hästi võtnud! Ise ta õhetas ja lipsas punastades silmapiiri taha. Pruunikspäevitanud päev vajus rambelt öö kaissu ja uinus.