Võiksin ju öelda ka kalliskivid, aga millegipärast meeldib mulle neid siiski vääriskivideks kutsuda. Oli juba sügav talv, aga siinmail siiski veel õige lumeta. Värvivaesed maastikud, pime ja lühike päev. Meri oli ikka veel lahti ja ilmad kõledalt tuulised ning külmad. Rõskus puges naha vahele ja tusk puges hinge. Suure mere äärde olid tormid kuhjanud kõrgeid adruvalle. Pakane oli teinud oma töö – kõik oli jääs. Üsna ohtlik oli ukerdada mööda neid kõrgeid libedaid valle, jalgele kindlamat tuge leidmata, samas kui all loksus raudkülm vesi. Aga eks ole teilegi tuttav mõnel pahurusehetkel see tõpra jonnakusega edasirühkimine, millelegi lootmata ja midagi ootamata. Et kui juba, siis juba… Nii minagi. Pingsalt jalgadele toetuspunkte otsides ei pannud tähelegi, et õhtukaares välgatas loojuv päevatera. Jääkonarusest vaatasid äkki vastu õrnlillad ametüstitükid, nende kohal aga hõõgusid korallikarva, kuumalt kumavad vääriskivid! Muidugi vääris- ja mitte kalliskivid! Nad olid omamoodi väärikad ja uhked, elust-olust sõltumatud, nad ei eputanud oma hinnaga. Nad andsid erilise väärtuse sellele hetkele, sellele aastaajale, sellele ilmapaigale siin. Väärt päev oli, tõepoolest oli väärt päev!