Harva juhtub, et leiad end seismas sellises hapras hetkes. Tahaksid silmi sulgeda, et neid siis taas avades reaalsusele kinnitust leida. Nii uskumatu tundub kõik ümberringi. Aga sa ei julge isegi pilku langetada, silmade sulgemisest rääkimata – kõik näib kaduvat ainsa silmapilgutuse peale. Õhkroosa habras hetk. Tormipainutatud pilliroog on nüüd alandlikult paigale tardunud, sealt ei pudene praegu ainukestki lumekübet, sealt ei kosta vähimatki kahinat. Valge pilverida, mis end roo kohale oli libistanud, peatus sealsamas. Kõik seisis paigal, kõik ootas... Mida? Kas seda, mil aeg saab täis? Kas tõesti peab alati millalgi aeg saama täis?