Ma ei räägi sellest suurepärasest talveilmast, mis siit pildilt vastu vaatab. Seda naudin ma niikuinii. Aga ikka ja jälle üllatun ma mu pilgule kõige ootamatutel hetkedel avaneda võiva vaatepildi korrastatusest ja ilust. See siin on küll üks traditsioonilisemaid, ent siiski! Kolmnurkadeks jaotuv pind on seekord valguse poolt otsekui allakriipsutatud ja teravtippude kohtumispunkt tee tõusuga veel omakorda rõhutatud. Kaugusesse koonduvad vertikaaltriibud maanteel ja taevakolmnurga vastupidine, pilvede tekitatud horisontaalsuunaline jaotamine annavad seekordsele vaatele erilise dünaamika. Kas pole nii, et selliste piltide aegajalt ilmumine meie vaatevälja kinnitab usku kogu ilmaruumi korrastatusesse ja täiuslikkusesse? Mulle tundub küll.