Teed maastikul, igasugusel, annavad märku, et sa pole siin ilmas üksinda. Teed on ühendajad. Seovad paiku ja inimesi, punuvad võrku ja kujundavad salapäraseid võrgusilmi, millesse jäävad kinni nii hooned kui inimesed. Oh, vägisi neid muidugi kaua kinni ei hoia! Teid pidi võib tulla, aga võib ka lahkuda. Ent kusagil on jälle varitsemas uued võrgusilmad, ja kuhugi see inimene ometi taas pidama jääb, olgu siis lühemaks või pikemaks ajaks. Aga kui tal tuleb uuesti kihk minna, ja ta äkki teeotsa üles ei leia? Siis võtab see inimene kätte ja lükkab maastiku kahte lehte laiali ning läheb ikka! Uus tee on nagu veritsev haav üle lageda välja. Aga kes sellest hoolib. Püsimatu, püsimatu ja rahutu on inimene.