Te ju teate, kuidas uni peale tükib? Laud lähevad raskeks, ripsmed värisevad, silmad vajuvad vägisi kinni. Niisamuti juhtus imeilusa päevaga. Päeva palged kippusid õhtuks väsimusest roosatama, jalad takerdusid pilliroogu, kui ta rannas ööle vastu kõndis. Pea käis kergelt ringi, ta peaaegu tuikus jalgel, ja valge pilvekahu roo turjal näis värahtavat, kuigi ta päriselt seisis paigal. Päev ei jaksanud enam silmi lahti hoida. Laud tuksatasid. Päev piilus veelkord värelevate ripsmete vahelt – tõesti kahju oli magama minna, kui õhk ümberringi värve segas ja roog oma saladusi sosistas... See oli viimane, mida ta sulguvate laugude alt veel näha jõudis. Siis ta uinus.