Seisad ihuüksinda oma koduses rannas. Liikumatult. Hinge kinni hoides. Seisad silmitsi tõega, mis mõjub kui ilmutus: taevalagi on tõepoolest olemas! Lagi, mis laotub üle ilmamaa. Lagi, kus kõik siinne ära lõpeb! Ja tardudes tõdeb selsamal hetkel just sedasama ka jumetukollane loojangurand. Samasugune äratundmiseehmatus vakatab vaikseks kahvatu veepeegli. Kõik siinne jääb siia, kõik sealne on teiselpool lage. Nii on.