Seda rahu ma ootasin. Laht ja jäljetu lumi. Vaikus. Kõrvulukustav vaikus. Puhtus. Hetk, milles on ühtaegu nii võimalus kui tahtmatus. Tahtmatus midagi muuta. Täius. Kõik on peatunud. Pilv ei liigu paigast. Õhtu taevasinine vari on üle lume, ühtlane, laotuv. Päikese triip joonistub lumivalgena silmaga haaratavale piirile. Silmapiirile? Ei, silmapiir on sellisel hetkel mõõtmatult kaugel. Silmaga teda ei näe. Silm näeb pilliroo kuldset saart, märkab pisemaidki kullaseid viirge. Silm näeb kivirahnusid laiul, lumekuhilad kukil. Ent hetk ise on silmaga püüdmatu. Tal ei ole piiri. Ta on igavikuline ja igavene. On haaramatu.