Aasta lõpp oli pime ja lumeta. Päev, mis niigi lühike, kõigest kuus tundi tõusust loojanguni, ei saanud end minu kodus maksma panna isegi mitte selge ning sinise taevaga. Päike tegi ju nüüd nii madala ja lühikese kaare, et ta kiired vaevu maja ümber kõrgete kuuskede latvu puudutasid. Olin juba harjunud pea kuklas seda rõõmuvalgust otsima. Õhtukaares, üle majaesise aasa, elab suviti oma hiigelloomale sarnanevat elu väikest jõge hõlmav lepik. Ta tihe, tume lehestik mõjub seal eemal, tuule käes lainetades, kui hiidmammuti nahk, mida loom aegajalt väristab. Loojanguvärvid visatakse siis selle tagant üles, kõrgele taevalaele – läbi ei paista sealt midagi. Seda suurem oli mu üllatus, kui kogu esimest jõulupüha vallanud hämarusse, raagus leppade taha, ilmus äkki lohutav värviviirg. Andes teada, et päev lõpeb lepiku taga. Lõpeb lootusrikkalt.