Ma ei mäleta, millal ta esimest korda mu vaatevälja ilmus, see valge laev. Ammu, väga ammu. Seisin üksinda mere ääres ja mõtlesin, et ilus küll, kui meie väikesesse laidudega piiratud randa suure mere laevad sedasi kätte paistavad. Imestasin, et ta seal paigal seisis ja edasi ei liikunud... Paari tunni pärast teda enam polnud. Läks päevi, ja siis ta tuli jälle. Jäi veelgi kauemaks. Kuni harjusingi teda randa tulles silmapiirilt otsima. Iga ilmaga ja igal aastaajal teda näha ei ole. Olin vahepeal teada saanud ta nime – Kakralaid. „Aga ega seal midagi vaadata pole. Tühipaljas vareskaer, muud midagi”, öeldi. Ei tea, pole käinud, pole näinud. Kirjutasin:

tika rand tema kadakaseljad / ja ämblike härmamäng / ja mere poolt rahude jooned / poolkinniste vete äng
mitme majaka hüplevad pilgud / vesivärvides loojakukaar / aga päeviti silmapiiril / on mere sees piimvalge saar
mida pidasin nii kaua laevaks / mis minuta minna ei saa / ja ei pane ootamist vaevaks / nüüd ma tean et seegi on maa
lubivalge ja üksik ja tühi / tõmbab kokku ta hajuvat merd / tõmbab kokku ta hajuvaid pilke / süda tõmbamas endasse verd

Nüüd olen ma teda näinud. Ülevalt, kõrgelt. Näete, seal keskel, see ongi see süda. Väike hele lapike, ainus, millest vesi üle ei käi. Tõmbab kokku ta hajuvaid pilke... Seda küll. Aga kui paljajalu seda veealust niiti pidi minna? Kas siis...