Ei, see ei ole meri, see on poogen peenekortsulist krepp-paberit, lahti rullitud ja lauale ootama pandud. Teate ju küll, mis sellest kõik teha annab? Lõikad paraja laiuse ja pikkusega ribad, keerad need siis uuesti rulli ja seod selle puntra peene traadiga otsast kinni, siis tõmbad ettevaatlikult – nii et paberisse auke ei tule – krooked servadest välja ja uhke, puhevil roosiõis ongi valmis! Ah et mis roos see sihuke on? Sinine ju! Noh, mõne muinasjutu roos näiteks. Ja ta ei pruugi ju sugugi sinine olla. Võibolla hoopis valge roosiõis, aga öises sinakas kuuvalguses... Kui ma kolmeteistkümneselt näiteringis „Salaaeda” mängisin, siis oli kogu lava krepp-paberist roniroosiõisi täis. Ja Mary, kes ma siis olin, hulkus lossis ööselgi ringi, küünal käes... Et tõe jälile saada. Miks ei võinud ta siis kuuvalgel roosiaeda sattuda?
Jah. Aga jäägu see krepp-paber sinna ammusesse aega. Tulen tagasi maa peale, mis antud juhul tähendab lennukit ja vee kohal olemist. Sellel pildil on oma saladus kanda, temasse on kätketud samuti üks tõe jälile saamise võimalus. On uskumatu, et see vaba, nõtke käega joonistatud rohevalge triip sinisel veeväljal osutus hilisemal uurimisel Kakralaiuks, paigaks, milleni olin aastakümneid igatsenud jõuda. Ja nüüd siis niiviisi, täiesti juhuslikult ja kogemata, ilmutas ta end mulle ja tuli minuga mu kaamera mälukaardil kaasa, et jõuaksin ühe unistuse täitumist taibata ja ära tunda... Et aga tänane jutt liiga pikaks ei läheks, luban millalgi samalt mälukaardilt veel teisegi, üsna sarnase, Kakralaiu pildi siia panna, ja loo lõpuni jutustada. Kuigi – kas üldse on lõpetatud lugusid?