Küllap me teed kord veel ristuvad! On see lootus? Või ähvardus? Kokkupuudet tähendab see igal juhul. Edasine on saatuse või iseenda teha. Minnakse edasi koos või siis jätkatakse, kumbki oma suunal. Maapealsed teede ristumised toovad endaga rõõmu või kurbust, vastavad ammusele ootusele või ehk hoopis üllatavad, aga igatahes oleme me nendega siin elus omamoodi harjunud – nii see lihtsalt juhtub ja kõik. Kui aga mu silme all taevalaotuses vikerkaar ja päikesekiired täisnurgi kohtusid ja oma valitud suunale kindlaks jäid, ei saanud ma muud teha, kui ammulisui imetleda. Nii otsusekindel näis nende olek ja nende minek. Sealsamas lendas lind vastu tormituult ja vihmapilvi, aga muutis pöörlevas õhukeerises ootamatult suunda, jaksamata jätkata enese valitud teed… Mind tõukas selja tagant paisuv torm, pidin nägema vaeva, et püsida püsti. Paarisaja meetri kaugusel, poolsaare kitsukese tipu teisel küljel märatses meri ja pildus vahtu, siin aga tõukas tuul lained jõuga tagasi avamerele ning taevale joonistusid täies rahus kindlameelsed, sirgjoonelised, ristuvad teed… Pöördusin, ja hakkasin vastu nägu peksvas vihmas minema vastutuult. Kuniks jätkub jõudu.