Napp vahe on veel ja õhul, mis on sellestsamast veest tiine. Nii mulle tundus, kui seisin seal Niagara joa ääres. Märg õhk liibus vastu nägu, kleepus põskedele, silmile ja suule, ning keeldus sealt lahkumast. Tardusin, ja samastusin hetkeks kivikaljuga, mida katkematu veepind hetkekski lahti ei lasknud. Oh jaa, muidugi oli vahe. Mitte napp, vaid hiiglasuur vahe. Mõõtmatu vahe on olla selle mäsleva veevälja valdusesse vangistatuna, või siis seista sedasama vett täis õhu käes, valmis omal tahtel edasi liikuma, eemalduma, kaugenema... Vaatasin neid kahte – õhku ja vett. Nende vahele jäi kitsas tume triip. See triip fikseeriski vahe. Ta sai minu jaoks korraga tohutu oluliseks. Jäädvustasin ta sellele pildile kui silmaga nähtava piiri. Mitte alati ei õnnestu meil piiri näha. Siis tuleb meil seda õigel hetkel aimata, tajuda, ära tunda. Sest teisel pool piiri on alati teistmoodi. On vahe, kas olla siin- või sealpool. Kahjuks. Või õnneks?