Eemaldumine tundub mulle olevat ikka midagi, mis toimub aegapidi, peaaegu et märkamatult. Korraga saad aru, et ammune sõber on kuidagi kaugeks jäänud... Et kevadest on suvi saanud. Et talv on läbi. Et aeg on edasi läinud ja sul pole pähegi tulnud kaasa sammuda. – Kui ma kord varases septembris sellel kivisel rannal seisin ja seda voolavat-voogavat rannarohtude lainet vaatasin, tundus see mulle äkki klibupidi vingerdades üles roomava ja eemalduva hiiglasliku sajajalgsena, selg juba mitmevärviline, aga jalad veel suverohelised. Ja siis mul välgataski, et just niiviisi, loogeldes ja maadligi, salamahti, peaaegu et roomates – peaasi, et me liiga vara ei märkaks ja minekut peatada ei püüaks – eemaldub meist suvi. See kauaoodatu ja alati liig kiiresti mööduv. Hiilib sedasi vaikselt ja aegapidi eemale. Kuni me kord siinsamas, vinge tormituule käes seistes ja kramplikult jakihõlmu koomale tõmmates, käsi laiutame ja nõutult küsime: kuhu küll suvi jäi? Tuul kõrvus vilistab vastuseks: eemal, küllap ta kusagil eemal siis on, mis muud!