Olete te tundnud seda kahevahel-oleku tunnet, kui olete küll otsustanud seekord mitte minna, aga ometi ei saa enne rahu, kui viimane võimalus on käest läinud? Viimane buss või rong, millega siiski veel jõudnuks. Või kontsert alanud. Või asi juba läbi. Siis alles saad rahu ning ei kibele enam. Kuigi olid juba varakult otsustanud, et seekord ei lähe. Minul on maakodus igaõhtuse loojakuga just seesama tunne. Nii juhtubki, et viimasel hetkel jätan kõik sinnapaika, haaran ratta ja kihutan mööda juurikatejõnksulist metsateed mere poole. Kordugu see kuipalju tahes, ikka jääb ta kordumatuks, see värvide mäng, need pilved või pilvitus, mere hääl, mere lõhn, tuule puudutus, pilliroo kahin, tuulevaikus või tormi müha kuuseladvus mu selja taga... Ja mina oleksin sellest ilma jäänud! Ma kuulan ja hingan ja vaatan, ja ei saa iialgi, mitte iialgi isu täis. Kes jaksaks neid pilvi lõpuni enesesse hingata? Küllastumiseni? Ei, kõik jääb pooleli, jätkub ja kestab. Nii et – homseni!