Kummalised võõrad maastikud siit kõrgelt ülevalt vaadata. Veider-rohelisi poolorgusid punapruunide tippude vahel, tumedaid varjulisi sügavikke ja eriskummalist, otsekui lumehärmas haralist taimkatet kõige selle vahel. Ei, ei tükigi linnulennult vaatama, aitab inimesekõrgusestki, et selle mikromaastikku vangistusse jääda. Tarvitseb vaid kujutleda end seal pisitillukesena ringi kondamas ja selles rajatus mitmekesisuses teed ja eesmärki otsimas... Just see viimane – eesmärk – muutub siin korraga küsimuste küsimuseks. Seda püstitamata ja leidmata hakkab salapära pigem hirmutama kui peibutama. Ühel hetkel tabad end põgenemas. Ent kuhu? Võõristus on korraga valdav ja hirm lausa käegakatsutav...
On aeg laskuda kükakile ja puudutada käega seda pinda. Taanduda reaalmõõtmetesse. Maastik uuesti kodustada. Pöörata ringi tuuled ja kutsuda meri tagasi koju. Väikeste kalade vilkad parved leiavad siis uuesti üles oma mängumaa. See läbipaistev, päikeses sillerdav vesi laotub taas toitvalt üle adrukühmude, ja kõik läheb uuesti paika.