Loodus loob ja lammutab, ta on püsimatu ja loominguline nagu mängiv laps. Nii üks kui teine on tasakesi, tegutsejat häirimata, kõrvaltvaatamist väärt. Süvenenud jälgija pilgu all ei sarnane ju ükski hetk teisele. Ka üleni jäätunud, tardunud pind vibreerib ja väreleb õhkõrnas muutumises, sest isegi läbi lauspilvituse immitseb vahelduvaid valguse- ja varjuhelke. Mis siis veel rääkida peegelpildist voolavas vees, millesse murduv ja põgenev jää üha uusi mõraseid pilte loob! Tuleb meelde kauge lapsepõlve vana hämune peegel talutoa seina peal. Nurkapidi jooksis sellest üle lai pragu. Meenub vanaema, kes, asutades end surnuaiapühale minema, seisis selle katkise peegli ees, juuksenallid huulte vahel, käed pea kohale tõstetud, ja sättis tööst kohmetunud sõrmil juustesse suur kõverikku ilukammi... Siin pildil oleksid nagu ühekorraga nii see pragunenud peegel kui ka pikkade piidega kammikõverik.