On hulganisti asju, mis meil meelest ei lähe. On pilte, mis jäävad silmamällu ja ilmutavad end meile taas aegade tagant. On värvilisi unenägusid ja värvituid päevi kiiresti unuvate lähihetkedega. Kõigel on oma aeg ja koht. Mustvalgena ladestunud mälupiltides näib domineerivat jutustav komponent, neis on mingi konkreetne rõhuasetus, olulise ja vähemolulise vahekord on neis eriliselt selgelt välja toodud. Värvielamus kuulub pigem mu tundeelu sfääri. Seda õhtut nende kummaliselt roheliste kividega ei saa ma unustada, nagu ka mitte jahedat talvetuult, üllatuse-emotsiooni, kõige-ahmimise janu, nõutuse tunnet hetke harukordsuse ees. Järgmisel ja ülejärgmisel – meie suurele maale naasmise päeval – sadas lund. Tahtsin kangesti oma rohelisi kive veelkord näha. Nüüd juba valge lume hõlmas. Mu kapriis sai täidetud, sõitsime sealt läbi. Rohelisi kive ei olnud enam!!! Veelähedastel kividel polnud ka lund, aga muidu oli rand lumine küll. Nii see roheliste kivide õhtu mulle meelde jääbki – ilmsi küll, aga pigem siiski vaid ilmutuslik unenägu. Vahel on fotoaparaat lausa hädavajalik kaaslane...