„Ei hõbedat, kulda...” lauldakse laulus. Uskumatu ta ju on, nii suur kamakas pealegi! Kulda kui palju. Lobistasin kummikutega jääkülmas vees, käisin ringiratast ja aina imetlesin. Polnud seal teistestki värvidest puudust, aga kuld säras vastu nagu kuld ikka, ja nii ta ka just selle kandi pealt pildi peale sai. Kust ta küll mu saare randa äkki ilmus? Mõnest muinasjutust? Ei, pigem merest. Kõik, mis saarel on, on tulnud merest. Pealegi, veel nädal tagasi polnud selle koha peal ühtegi kivi. Ainult vesi ja vesi. Ja kummikutega selle sügavust mõõta poleks kuidagi saanud – nii sügav oli seal. Nüüd oli meri taganenud ja oma kalliskivid nähtavale toonud. Vaevalt leidunuks õigemat aega selle kuldmuna ilmarahvale ilmutamiseks – jõudis õhtule suur reede 2008.