Eks mu üllatus oligi suur, kui selle noore ja rohelisega silmast silma sattusin. Ränkasin – see on hiidlaste sõna – mööda suurveest üle ujutatud ja nüüd jääkorra peale saanud talvist lepikualust, siin-seal raginal läbi jää poole sääreni vette vajudes, teisal jälle libedal pinnal püsti püsida püüdes. Ei tea mina, kuidas ta küll jääst, mis kohati isegi mind kandis, läbi trügida jaksas. Eemalt küünitades, püüdes jääd mitte lõhkuda, kummardusin sügavale ta kohale – selle austusavalduse oli ta kindlasti ära teeninud – ja hoidsin hinge kinni. Raagus lepalatvade vahelt helkis hetketi kahvatut talvepäikest. Selles liiga napis valguses oleks pilt kindlasti „ära värisenud”, kui hinganud oleksin. Nii ma siis seal olin, upakil ja hingetuna, oodates lühikest hetke, mil päiksekiir korraks võrset puudutas. Ootasin oma hetke. Kui ma klõpsud tehtud sain, käis pea õhupuudusest nii ringi, et oleksin äärepealt käpuli kukkunud. Ja korraga oli mul selle väikese, vapra olendi ees hirmus häbi. Mitte tema imetegu ei võtnud mind hingetuks, ma hoidsin hinge kinni mingi pildi pärast! Ma astusin paar sammu eemale, toetasin selja vastu peenikest, külmahabrast leppa, vaatasin eemalt seda taimekest, ning mõtlesin nüüd tõesti tema ja ainult tema peale. Loodan, et ma pole enam võlgu.