Ainult üks päev kalendrikevade algusest, ja selline uskumatu värviküllus! Pärast pika ning peaaegu lumetu talve pilviseid ja püsihalle päevi. See on üks mu lemmikrandasid ja kivid ju kõik puha tuttavad, aga nii värvilisena pole ma neid küll kunagi varem näinud. Õieti ei teagi meie maa randadelt sellist kirevust, isegi mitte kirkaimal aastaajal. Jah, päike oli juba madal ning loojumiseelne, ent siiski mingit erilist väge täis. Ometi poleks ta üksi suutnud kõiki neid kive üle öö kalliskivideks võluda. Kivid olid kaua vee sees peidus, vesi oli pikemat aega kõrge olnud. Meri oli nende palja ihu seal külmas ja hämaras hoolikalt veetaimedesse mähkinud ja tol päeval olid nad esimest korda selles uues rüüs päevavalguse käes. Laine libises nüüdki veel ikka ja jälle nendest üle, laskmata säral tuhmuda. Minu vaimustusel polnud piiri, aga siiski oli see vaid tühine osa kogu looduse ärksast elavnemisest ja priiskavast olemise joovastusest – tõepoolest oli alanud kevad!