Oh, ei olegi ma üksi, kes talve taga igatseb! Päev oli hall ja ühtlaselt pilves. Täpselt niisamuti olin minagi üles vahtinud ja taevast uurinud, et kas neist pilvedest siis tõesti lund pole loota. Kuni korraga oksaräga sees käpuli maas olin! Polnud küll kõige hullem kukkumine, aga läks siiski jupp aega, et ennast sealt maa küljest lahti päästa. Fotokola nii kaelas kui käe otsas tahtis kokku korjamist ja üle vaatamist. Mõnda valusamat kohta tuli veidike hõõruda ka. See võttis parasjagu nii palju aega, et jõudsin endale veelkord sõnad peale lugeda, et juba kaamera huvides on soovitav taevasse või ringi vahtides seisma jääda. Ja et ma seda just parajasti sunniviisil tegingi, seda paigalolemist, siis võtsin sama soojaga ka ringivaatamise ette. Sealt eemalt ta mulle korraga kätte paistiski. Jutule ta mind ei võtnud, aga kuri mu peale ka ei olnud. Laskis ennast lähemalt uudistada, ning pildistamise vastu ei paistnud tal ka midagi olevat. Inimesed panevad seda tihtipeale pahaks, aga tema ei teinud väljagi. Nii nagu ta poole sammu pealt seisma jäänud oli, nii ta minust sinna ka seisma jäi. Väga võimalik, et seisab seal tänaseni. Kui sinnakanti satun, vaatan järele.