Soe suvine augustiõhtu. Lonkisin mere äärest kodu poole. Kunagi oli see olnud kuuseokkaline varjuline metsarada, nüüd viis tee üle mõneaastase raiesmiku. Tasapisi hakkasin ehk leppimagi. Kännud ja juured olid alles. Juured, kinni kiviklibuses pinnas, väänlesid tuttavlikult üle jalgraja. Imelik küll, et juured olid alles, aga polnud, keda toita. Juhtub. Inimestegi maailmas juhtub. Pöörasin pilgu kõrvale. Kändude vahel välgatas miski. Keegi tembutas ja saatis mulle päikesejänkusid silma. Leidsin kiili, kes klammerdus tuules meeleheitlikult ühe juba sügise märke ilmutava, katkikärisenud lehe külge. See, mis mind paelus, oli tiibade rabelemine tugeva tuule käes. Pimestav, kullane helk viskus mulle silma, ning kadus samas. Heitsin kõhuli kändude vahele oksarägu sisse ja püüdsin tabada peegeltiibu just tuulte pööratuina ja veiklevatena, ebaloomulikus asendis, aga maksimaalses sädeluses. Ei märganudki, kuidas loojang lähenes, õhk vakatas, kiil unustas end lihtsalt olema – ja tolle õhtu sädemeid sähvivate piltide hulka poetus see rahulik vaade saabuvale hämarikule läbi kiilitiibade mosaiigi. Nagu miniatuursed, tiffany klaasist aknad.