On sadusid, mida tead oodata, ja on neid, mida kohe ootadki, vaatamata sellele, et pole neid põhjust lootagi. Nagu pildi pealt näha, on sügis juba täies jõus – noore pihlaka vähesed allesjäänud lehed on juba roostekarva ja krimpsus. Nii et vihmade aeg ammu enam kui käes. Aga ta tuli nii ootamatult ilusasti, üldse mitte sügisvihmade moodi. Pilved lõid korraga kahte lehte laiali ja päike kummutas oma valguseanumad otse meie maja ja aasa kohale. Kõik oli äkki soojust ja sära täis. Ja ma ei teagi, kas vihmal oli sellepärast plaanis samal ajal niiviisi kapast kallama hakata, et ennast ja oma õigusi maksma panna, või hoopis sellepärast, et peagi hääbuvale ilule viimast lihvi anda. Igatahes kukkus see tal just niiviisi välja. Iga piisk oli päikest täis ning värvid sädelesid taas juba ununema kippuvas värskuses. Oli üks neid hetki, mille põgusust tajud naudingu ja imetlusega samaaegselt. Aga püüa sa tuult väljal või päikesevihma koduõuel – asjatu vaev! Tegin, mis minu võimuses, puuduv jääb teile endile lisada. Ja pange sinna juurde siis ka pilt, kuidas ma seisan avatud uksel, nõjatudes tugevasti vastu piita, kaamerat hoidvad käed jõuetult rippu, silmad ununenud ilmailu sisse…