Küllap te teate neid kuldseid aegu. Ega nad siis ainult päikesest selliseks saa. Nad lihtsalt on kuldsed. Kõik su ümber ja sees on rahus. Kõik on kuidagi mõnusasti peatumise ja puhkamise ette võtnud. Ei tüki mõtted kärsitult üksteist välja vahetama, pigem taandub see ainuski mõtteraas kuhugi teadvuse tagamaile. Ja tundmisedki ei torma – nad lihtsalt on. Sellised kõikehõlmavad, laotuvad, laiad. Iseenesestmõistetavad nagu õhk. Või nagu olemine üldse. Muidugi võib selline tunne sind mistahes aastaajal ning kusiganes paigas tabada. Aga tookord oli kuldaeg nii nägemisvalmilt mu ette laiali laotatud, et oleks olnud patt seda mitte sealt kaasa võtta. Suve vaibuv, õhtune soojus, kahe kaldakaare nõtke joon, adrutriipude ja vetikavöödi poolt pehmemaks hajutatud, kivide paiknemine, nende lahknemine ning koondumine just nii ja mitte teisiti, kõik see sisendas seda kõik-on-nii-nagu-olema-peab tunnet. Ka see kerge virvendus vee peal, ka see partide õhtune rännak, ka see saareke silmapiiril. Ja kuldvärvigi jagub siin kõikjale, iga teise värvi sisse. Sest õhk ise on kulda täis ning õhk hõlmab ju kõike. Ka hetke, ka aega.