On see pilt pilliroost ja ühest suvelõpu loojangust? Pilliroog on roog, mis mängib pilli. Pilliroogu on hea kuulata. Suve algupoolel ta kasvatab ennast, sahiseb tasa ja alles otsib oma häält. Augustis on ta juba võimas ja häälekas, kui sõrmitsejaid leidub. Tuult näiteks, või koguni tormi. Aga aitab partidestki, kes pilliroos peidus ja tasakesi nahistamas. Pilliroo enda hääl on sügise lähenedes sahina asemel pigem kahin. Õied on puhevil ja varred on toekad ning puised. Sellised väärikad. Aga just siis tuleb ette vaikivaid, tardunud hetki. Taevas värvitakse üle, pilliroog tumeneb peaaegu mustaks ja jääb liikumatult paigale. Kuulatab – ja jääbki kuulama. Jõuline lahkumisviis voogab vastu laotusest, muusika tuleb nüüd hoopis sealt. See pilt on värvidest, mis võimsa helivoona rõhub pakatamise äärel olevale kuulmekilele. Taandun kaitsva pilliroo varju.