Tunnen seda tormavat merd, tean neid päikesesäras päevi ja jalust rabavat tuult. Tunnen neid süütuna näivaid pilvetupse ja tean mere lainerohelist värvi, milles taeva sinine päikese kollasega kokku on segatud. Kui siis laine vee korraks kõrgele õhku tõstab, on see raske veekangas imeliselt läbipaistev ja valgust üleni täis. Hetkega kaob see aga silme eest, ning kogu see rahutu möll niidab jalust ja haarab rinnust. Ometi on sellel pildil midagi nii rahumeeli paigalpüsivat, nii ilusat oma kaarjas paigutuses, nii püsivat oma leebes üleolekus – need on kivid rannal. Vaatan neid üksisilmi ja kaua, ning saan oma rahu tagasi.