Selline ta on. Päike ulatab veel mõne hetke üle kõrgete kuuskede puutuma rohelise pilliroomüüri serva, veidi kauem saab ta ehk mängida kõrkjatel, mis jalgupidi soojas, madalas vees - ja läinud ta meie rannast ongi. Aga loojanguni on aega veel küllalt. Ujun kaugemale ja vaatan oma rohelist kallast hetk hetkelt tumenemas ja muutmas värve. Ja kui päike sealt täiesti kadunud on, hakkan ujuma mööda kullas värelevat loojumisrada, mida suveõhtutel jätkub kauaks. Nägu meresoolane ja märg, panen silmad kinni, ja tunnen päikest kuivatamas mu laugusid. Siis jälle lahtisilmi nägupidi vette – ja uuesti päeva paistele! Raatsimata enne veest välja minna, kui päikese rada kadunud on ja käterätt rohus kastemärg... See on mõnusaim osa tõelisest, soojast suvepäevast!