Lained liiguvad ja räägivad. Eemal mere kohal sajab, küllap häälekalt, aga siia see ei kostu. Minu sees on vaikus. Tuttav. Korduv. See on päeva lõpetuse omamoodi rituaal rannas, kui korraga kõik helid vakatavad. Loojangu eel tardub äkki luitehein ja kangestub eemal männipaar. Helid lülituvad välja. Kuigi hetk enne eelnes sellele lindude ärev tiirlemine ja laadalik lärm, siis nüüd on siin vaikus. Kuni päikene lõikab end läbi silmapiiri ja kaob... Siis saab tuulte tants sisse uue hoo ja linnudki koguvad taas tuure. Vabanen tardumusest minagi. Otsekui käsu korras – valvel… ja vabalt!