Leidsin muidu nii troostitus novembris oma koduõuel sellise vahva värvikoosluse. Aastakümneid tagasi kiskus sügistorm sellel kohal kõige juurtega välja hiidvana kadaka. Ometi oli ta külili maas olles rohetav-haljas veel mitu aastat. Uskumatu oli tema elujõud. Aga kui ta siis tõesti raagseks jäi, andsin viimaks loa ta jämedast tüvest kuumaaluseid saagida ja võrast sai jaanitule ilutulestik lõkkes. Tema asemele kasvas pihlapuu. Veidi hiljem tuli kaaslaseks noor ja sihvakas kuusk. Ja veel hiljem üllatas mind meie õuel väga haruldane vahtrapuu. Käisin sügiseti siis ta lehtede värvumist ootamas - oli kirjulehine isend. Aga tänavu, rikkalikul pihlakaaastal, on ta oma kanda võtnud hoopis päikesekollase. Ja sedasi külg külje kõrval õhetab see nurgake vapralt veel muidu raagses novembriski. Vist on kadakahiiglase jõud selles maalapikeses ikka veel alles.