Peatun teeserval ja kissitan silmi. Pingutan novembriõhtuses hämarikus aru saada, kas mulle ainult näib või on tõesti pärast tormipäevi neil noortel kaskedel seal eemal veel kollaseid lehti? Ikka see vana, tuttav igatsus – peatada kiirustav aeg. Kõik tundub mööduvat nii ruttu. Alles olid kased vaevu rohetavais hiirekõrvus, ja juba mustendavad taeva foonil raagsed võrendikud. Aga need noored seal kuuskede varjus, neil vist tõesti on õnnestunud mõned päevad kauem kuldsetena püsida! Minu aja-peatamis-masin vajab seadistamist ja selle paari hetkega on nagu maa alt nende ette tekkinud madal uduviirg, mis esialgu kulda isegi võimendab, aga kerkides selle sootuks varjata ähvardab… Hetk viibi, vasardab kõrvus, ning ma vajutan päästikule. Siin ta on. Ainult siin – enamaks pole mul ei võimu, ei võimalust.