Oli ilus hetk ja vähe aega. Hetk ise oli lühike, aga tookord oli mulle lubatud aeg veel lühem. Mitte alati ei raevutse ühel pool poolsaare tippu meri nii, et linnud poolsaare teise külge tuulevarju puhkama laskuvad. Mitte alati ei ole meri seal nii tume ja linnud nii heledatäpilise korrapärase vöödina sellele sinisele pinnale paigutatud. Madal päike tuli vaid hetkeks pilvede vahelt, et see pilt valmis teha. Mina ei olnud sel õhtul valmis. Olin kogunud end, et minna üht teist oma tahtmist korda saatma. Olin tõbine ja olin liiga kaua end kokku korjanud ja nüüd oli tõesti viimane minut. Imelik, kui sinu kurnatud ihus põrkuvad korraga kaks ootamatult kanget tahtmist ja kummagi jaoks pole õieti jõudu, valimisejaksust rääkimata… Kas pole tuttav? Midagi, mis kipub aegajalt korduma. Konflikt sinu sees. Kahe võrdse konflikt, mitte vastandite vaheline.

Tegin mõlemad ära. Võib-olla mitte nii täiuslikult, kui oleksin soovinud. Aga ikkagi. Olen endaga peaaegu rahul.