Kui kevad tulema peab, siis ta ka tuleb. Iseasi on, kuidas. Peale pikka ja tõeliselt pakaselist talve on ootus viimse vindini põhja keeratud. Kärsitus kihutab sind kaugematele randadele, otsekui oleks igapäevaselt kättesaamatuni jõudmine mingi garantii, et oled kohal just ta saabumise hetkel. Oled esimene, oled tunnistaja. Aga kevadel on sinuga omad plaanid, kuidas tulla ja millega üllatada. Nii peitis ta tegevuspaiga ja lavalauad tiheda udueesriide taha, nii et saabudes su võluranda, mida vaatama olid tulnud, enam olemaski ei olnud. Rohkemgi veel – udukardin liikus kiiruga sinu suunas ja mõne minuti pärast ei leidnud sa enam tulekuteedki. Nii ei jäänudki muud üle, kui seista ja oodata. Kui viimaks aegamööda see ülesõitja udu läbi kumama hakkas – kui eesriie avanes – võisid rõõmust sügavalt ja südamest ohata. Seisid vastamisi jäälagunemise ja kevade algusega!