Järgmisel ööl algab kevad. Aprillgi pole enam kuigi kaugel. Täna, ikka veel jäiste lumehangede vahel, tundub uskumatu, et see siin on aprillikuine pilt. Aga nii see on. Kuigi, omad tujud olid sellelgi päeval, pilt ise on vaid hetke tabamus. Kõndisin mööda kivist randa, pildil oleva vaatega vastupidises suunas. Ees olid üüratu sünged, mustad pilved, millede alt poolikud kuldsed kiirtevihud aegajalt välja tükkisid ja tumesinist avamerd laiguti helendasid. Neid ma jahtisingi. Siis aga – juhuslik pilk üle õla, sinna, kust ma tulnud olin. Ja mu pilgu all lõi tulekutee korraga lauspäikeses särama! Värvid kirgastusid, kivid meres said selgelt väljajoonistuva peegelduse, mets eemal omandas korraga silmnähtava ruumilisuse. Kestis see kõik paar-kolm minutit, ja oli siis taas endine. Pöördusin uuesti minekusuunas. Seesama ähvardav-pilvine taevas, hooti nende alt väljaküündivate kiirtekimpudega, mille valgus ainult otse alla veepinnani ulatus. Vaatasin kinnitust otsides veelkord üle õla – ei, sinna ei jõudnud päikesest nüüd enam midagi. Aprill öeldaksegi ju tujukas olevat, küllap see siis oli tema tõeline pale. Ehk kunagi panen siia ka midagi neist teises suunas tehtud piltidest. Võrdluseks. Aga see helgem siis täna, kevade ja aprilli ootuses.