Vahel tundub, et loodus, kellele me ju tegelikult tõepoolest oma tühisuses üsna ükskõik oleme, võtab äkki nõuks meiega natuke veiderdada. Meid ninapidi vedada. Segadusse ajada. Või lihtsalt lusti pärast peitust mängida? Olin tollel kärekülmal talveõhtul sellest kiirtevihu kohast oma 140-150 kraadi vasakul päikese horisondi taha saatnud ja pöörasin loojangule selja, et end koju minema asutada. Siis aga nägin seda kiirtekimpu seal täiesti vales kohas! Nagu oleks maakera ümber kaks päikest olnud, mis äsja silmapiiri taha kadunud ning sealt viimseid kiiri vihuna taevasse lennutavad. Üks ühes, teine teises kohas. Ei teadnud siis veel midagi sellisest imeliku nimega loodusnähtusest nagu „videvikuvastased kiired“, (anticrepuscular rays). Imeliku nimega sellepärast, et sõna vastane tähendab kõigepealt ikkagi millelegi vastu olijat, protesteerijat, ja mitte lihtsalt vastassuunas asujat. Aga olgu selle nimega kuidas on, tookord sain lihtsalt paraja ninanipsu. Ja enne läks hulk aega, kui juhtumisi seda nähtust selgitava kirjutise peale sattusin. Inimene õpib, kuni… jne.