Keel on ikka naljakas. Pahandad kellegi peale ja ütled, et ah mine metsa! Läheb miski asi untsu, toetad pea kätele, kummardud kummuli laua kohale ja pomised endamisi: „Metsas! Metsas kõik…“ Sedasi lootusetult, nördinult.
Siis ma läksingi metsa. Üldse mitte kaugele, paarkümmend meetrit majast. Puie sekka. Polnud häda kedagi. September käes ja õhtu käes, aga näe, isegi päikest näidati. Natukene. Pimedus kõndis kuusiku all, aga kaamera küsis valgust. Lepi sellega, mis on, ütlesin. Siis küsis statiivi. Lepi sellega, et pole, ütlesin. Tegin pildi. Metsas. Aga minu meelest metsas see küll ei ole ja äbarike hulka ma seda küll ei pane. On lihtsalt nii, nagu metsas on.