Hommik oli krõbetalvine, päev aga päikseahne. Nii juhtuski, et lumised, jäätunud oksad pilvitus taevas särava päikese käes veepiisku pillama hakkasid. Kuigi kevad oli veel kaugel, oi kui kaugel. Peale lõunat tõusid jäätunud mere kohale tõsised pilved. Päevakiired otsisid pragusid-pilusid, kust oma äsjasele mängumaale veel pilke saata. Õhtupoolne külm oli teinud oma töö – raagus puu oli korraga otsekui imemaalt pärit, klaasist lehtedes, õrn ja habras. Kui päikene pilvede vahelt neid oma pilguga puudutas, poetusid iga klaaslehe sisse pisipäikesed. Tumedate pilvede ja päiksekiirtes sädeleva jää paigutumine ühte vaatepilti oli lummav lõppakord sellele unustamatule talvepäevale.