Linnud-loomad käivad uudistamas, inimene ka. Meri on lahti! Päikene kergitab jääkaane jäänuseid ja poeb uudishimust ta jahedasse põuegi. Veepeeglid asuvad oma lemmiktegevuse juurde ja hakkavad innuga kõike peegeldama. Viimased lumeriismed võivad niiviisi vee sees näha oma kortsulist nägu, väike üksik ujuv jäätükike oma üha kahanevat keha. Tardumusest vabanenud meri pöörab talveriismetele selja ja võdistab oma tumesinist pinnarüüd. Ei usu, et külmast – pigem erutusest ja tormamise himust. Küll läheks ja kohiseks ja mühiseks! Tuuseldaks kive ja katsuks rammu, olgu või allajäämise hinnaga. „Lapsed, kes kõik vangis eland…“ – kummitab mul kõrvus vana viisijupp.