Hilissuvi. Loojang. Märg kare liiv taldade all. Jahedus. Päike tahab anda endast viimast, tahab laotada oma värvid märja liiva peale laiali. Proovib lõpmatu arv kordi oma muutuvaid toone sinna jätta – ei õnnestu. Ikka ja jälle mürisevad lained kõigest üle. Vaid hetkeks, mil veed tagasi merre valguvad, välgatab kaldakallakul päikest. Aga ma ei saa teda õieti silmatagi, pildistamisest rääkimata, sest rahutu liikumine udutab värvi ja ähmastab pildi. Siis jään ma silmitsema väikest lapikut kivi. Temani laine iga kord ei küüni, temasse võib pilkupidi süüvida. Tema, madalukese, vaevutabatav vari on viimase valguse poolt kergelt toonitatud liival. Ja tema peal lebab liikumatult laik päikest. Viimane tumenev helk. Seal ta nüüd ongi, see üksik päikesepüüdja. Just nagu ma isegi, üksik ja püüdmas päikest.