Oh mu liivaluitelised rannad! Kui palju jälgi olen ma neisse luidetesse jätnud, õhinaga läbi liiva sinna kaare peale üles rühkinud, et siis seal, kõrgemal, suu pärani lahti, avamere tuuli kopsudesse ahmida, ja silmad avali, ääretuse sisse ära kaduda. See on suure mere rand, kus pilku miski kinni ei püüa ja paigale ei sunni. Vaba mere rand. Mulle meeldib seal üleval seista. Ja viimaks, ettevaatlikult lõikeheinte vahel vabamaid liivalappe otsides, end lummusest vabastada ja alla, veepiirile laskuda. Enne küll veel järsk tormilainete uhutud kõrge liivaaste, mis heidab madalamale uhkeid sakilisi varje. Tahtmata neid lõhkuda, otsin laskumiseks mõnd eelkäija minekuteed. Ja siis me puutume teineteise vastu – meri ja mina…
Mis siis nüüd? Ei liiva ega minemist. Lumised rannaluited, mis pildi peal nii süütud näivad, teevad mineku võimatuks. Lumi on väga sügav, peaaegu vööni, ja kõndida temas ei saagi. Olen vang – lumevang. Ja mu silmapiir on lumeluite hari. Olgu mu tahtmine kuitahes suur, minu võimetel on piir… Lumi, mida ma aina imetlesin, saab korraga uue mõõtme. Tajun iga ihukarvaga ta üleolekut ja võimu. Ta ahistavat jõudu. Kõiki piiranguid, millega olen sunnitud leppima. Leppima, et olen vang.