Kasvab ta selline pisike ja nigelake meil peaaegu õueletuleku jalgraja peal. Igal kevadel, kui ta kõrvale ilma-, saia- ja peiulilli maha panen, vaatan teda päris kriitilise pilguga. Asi on selles, et me majake on metsa sees ja õu väga varjuline, kuusk aga kasvab lõunapäikese poolses küljes. Et kui temagi kord juba suurem on, siis ei jõua ju ainsamgi päikselaik sammaldunud õuele… Sel aastal aga tegi lumi imet ja kuuseke vallutas meie kõigi südamed! Ei puudu ma teda. Las toetab suviti lillehernest ja kressivart ning võlub talviti taevast alla kohevat lund. Meie kuuseke!