Inimene võib tunda ennast mõnikord, küll kahe jalaga maakamaral seistes, siiski lausa hiiglasena. Midagi sellist ma vist tundsin, unustades ennast vaatama seda ulmemastikku enese jalge ees. Liivakõrbed ja pihulumi. Kummalised, tumeda viiruga kanditud mäed. Ere, ent madal päike. Mägede ja küngaste heidetud sinised varjud, mis pidanuks ju algkuju kordama, on aga ometi hoopis fantaasiarikkamad ja suursugusemad. Kohati on pihulumi imepeene liivaga segunenud, teisal aga liiva pinnal helehallide järvelaikudena. Manan enda nende mägede ja järvede mõõtkavasse, väga väikeseks, et hakata mööda lõputut maastikku edasi minema. Ma ei jõua kuhugi. Ei suuda liikuda paigast. Siin seisab ja vaikib kõik. Kaob heli ja aeg. On lumm.