Ja ta jõuab pärale, see täiskuine hilissügise öö. Selge öö. Ta on valgem, kui päine päev, mis novembris on häguhall, õhus rippuvast vihmast raske. Ta on silmadele lausa valusalt valge. Nii valge, et kui tõstan pilgu, et viimaseid pruunikstõmbunud kaselehti puuladvas näha, ma ei näe neid. Valgus paistab neist läbi ja trügib hõbekardinana minu ja sügislehtede vahele. Pean astuma mõned sammud kõrvale, tihedate kuuskede varju, et need viimased sügise märgid kaskede ladvus uuesti oma vaatevälja saada. Tahtsin neid pisikesi sügise pitsateid, kinnitatuna sooja tooni rõngasrattale pimestava kuusilma ümber, korraks veel vaadata, et saada kinnitust teadmisele – sügis ei ole veel läbi. Millegipärast on aeg liiga kiiresti kaduma hakanud.