Miks arvata, et kaldaäärsed veed teisi paiku kiigata ei taha? Kasvõi neid roosaari seal eemal? Kasvõi ainult neidki, kui avavetele, mis seal tagapool on, ikkagi pääsu pole. On ju kuulatud küll, kuidas kauged ja suured veed vastu roogudetaguseid kivimadalikke pahvivad. Mis võimast häält kõik suurtele vetele teha on antud. Eriti kui tuuled neile sealtpoolt oma jõu veel lisaks annavad. Ja nüüd, kui tuuled juba pikaks ajaks otse vastupidise puhumissuuna ette võtnud on, kas pole siis viimaks lahesopi taltsastele vetele aeg tulnud tuulte tõukel suuremaid meresid uudistama minna? Miks kipun seda pahaks panema? Olgu küll, et põhjamuda mu kummisaapad enesele ähvardab jätta – hea seegi, kui oma jala kummiku seest enesele tagasi saan. On mul siis vaja sügaval sügisel ja õhtukülmas tingimata mööda merepõhja tuiata! Mina võiks ju ikka oma tuttaval kaldajoonel püsida. Aga ei! Uued vaated ahvatlevad mind niisamuti, kui mu reisima läinud kodumerd. Oleme ses suhtes sarnased nagu kaks tilka vett. Ja pole mul siin midagi õigust õlgu kehitada ja mossitada, olgu pealegi merel üks merereis ees.