Täiskuu ilmumine äsjasest loojangust õhetavasse õhtutaevasse on omamoodi suurejooneline vaatemäng, mis välistab mineku kurbuse ja tuleku joovastuse. Samaaegne loojang ja tõus, üks ühes, teine teises kaares, tekitab ringiratast pöörlemise tunde sullegi, kes sa end öökülma trotsides kaldale seisma oled unustanud. Alles oli päikesekera su selja taga ühe teise metsa taha varjunud, ei olnud veel loojanguvärvid taeva ja mere pealt kaduda jõudnud, kui uus taevakeha pilveviiru kohale tõusis. Selline soe-kollane ning naerunäoline. Nagu ei olekski algamas hall – või paremal juhul mustvalge – novembrikuu. Ka luiged ei näinud sellest hoolivat, vaid asutasid ennast meie kodusel lahel ööunne. Mõne aja pärast helendavad nende kumerad seljad läbi ööhämaruse otsekui tumedale veele laiali laotatud sulepadjad... Lõdin jookseb tahtmatult üle selja. Pööran minekule. Kodutee on hõbevalge.